Paburitsipunane on küpse marja värv. Nii nagu paburitsipunasel marjal on piisavalt aega oksa küljes rippuda, enne kui ta sealt maha pudeneb ja kõduneb, nii on minulgi piisavalt aega veel olemas olla, mõelda, kirjutada, joonistada, maalida. 
Lapsena ma ei mõelnud kunagi, et ma ei oska, et see pole midagi väärt, mis ma teen. Ma lihtsalt maalisin oma maailma sellisena nagu see parasjagu oli ja tundsin rõõmu. Tundsin õhinat ja kirge veel keskkoolieaski, kui laotasin lauale paberi ja värvid. Aga vanemaks saades läks see rõõm kaduma, asendudes pideva võrdlemise ja hinnangute andmisega. Kui ma siis viimaks suutsin lõpetada oma tööde tulutu kõrvutamise nendega, kelle loomingut ma imetlen ja andestada endale oma suutmatus samal tasemel olla, leidsin üles ka oma kadunud rõõmu.