Andres Aru ja Silja Süda olid sõbrad juba lapsest saati. Ja nagu ikka nende vahel, kes on alati ja kõikjal koos, oli ka Andrese ja Silja vahel arusaamatusi ette tulnud. Võib isegi öelda, et suisa tülisid. Ikka juhtus nii, et Andres pidas õigeks minna ühte teed mööda ja Silja tundis, et teda tõmbab hoopis teisele poole.
Mindi siis ükskord Andrese valitud teed mööda. Rahulik minek oli. Ei värisenud maa nende jalge all ega pühkinud orkaanid neid teelt. Ei kallatud taevast tuld ega tõrva kaela. Ometi päike ei paitanud pead ega soojendanud südant. Tee oli nii sirge ja sile, et seal ei saanudki komistada ega kukkuda. Aga samas, lilli ei õitsenud tee ääres, et rõõmustada silma ja linnud ei siristanud puuokstel, et hellitada kõrvu. Ilma ühegi äparduse, ootamatuse ja üllatuseta kulgeti sihikindlalt aina edasi ja jõutigi kohale eesmärgipärasesse linna. Hallid majakuubikud istusid korralikult reas. Ühel tänavapoolel vaatasid akendest kurjad kulmud, teisel pool kurvad kulmud. Keegi ei lõkerdanud naerda. Isegi korstnasuits tõusis otsejoones taevapoole, ei mingit lõbustat tantsu tuules. Üksnes tige toss. Silja mäletas veel oma lapsepõlvest sooja kodukolde suitsu, mis korstendest taeva poole vingerdas ja õued mõnusa kärsahaisuga täitis. Siin oli midagi valesti. Silja süda ei olnud rahul. Andres pidas aru. "Külm on", kostis ta vaid pika mõtlemise peale. "Said nüüd! Ma ju ütlesin kohe, et soojemale ja lillelisemale poolele tuleks minna! Sa ei kuula mind kunagi, igavene jäärapea!" parastas Silja.
Mindi siis teine kord Silja valitud teed mööda. Andrese pea oli norus aga Silja süda hõiskas rõõmust ja hüppas ärevusest. Silja trallitas päikesepaistel keset lilleaasa ja tundis, et on kui muinasjutus või unes. Nii imeline oli maailm. Kõik tundus võimalik, isegi lendutõus. Ja kaotaski ta maapinna jalge alt, lendas pilvedele. Hõljus esimeses, siis teises taevas kuni jõudis seitsmendasse. Kuulis küll, kuidas Andres all hõikas aga ei kuulanud teda. "Tule ometi maa peale!" hüüdis Andres ent ei suutnud Siljat sundida. Pilves olla oli hea aga pilve taha ei näinud. Nii juhtuski, et Silja põrkas oma kõrgel lennul vastu kaljunukki ja tema süda purunes tuhandeks killuks. "Said nüüd! Ma ju ütlesin kohe, et tule maa peale! Sa ei kuula mind kunagi, igavene narr!" pahandas Andres.
Nad olid ikkagi sõbrad. Andres korjas Silja purunenud südame raas raasu haaval kokku ja parandas ära. Armid jäid küll järgi aga need ainult kaunistasid Siljat.Mindi siis koos jälle edasi. Ühisel nõul valisid nad tee, mis oli looklev ja kohati natuke libe aga nad lubasid teineteist toetada, et ei libastuks. Päeval naeratas päike ja öösel kuu, jaaniussidki tulid välja ja süütasid oma laternad, et valgustada nende teed. Ega nad ei kiirustanud. Teelolek ise oli rõõm ja teadmine, et nad jõuavad pärale niikuinii, lubas neil seigelda, vaadata järgi, mis selle ja siis järgmise käänaku taga on ning piiluda kasvõi üle maailma ääre.
"Nii hea, et sa alati mu kõrval oled!" ütles Silja Andresele kui nad käsikäes kodu poole kõndisid. Peale pisikest vaikuse hetke ta tunnistas: "Aga ma peaksin sind rohkem kuulama". Andres muheles ja vastas: "Mina sind ka, Silja. Sul on väga ilus hääl". Silja süda hüppas rõõmust.
Hea oli olla.