Me olime kirjavahetuses kõik tema vangilaagriaastad. Ega ta mulle kõigest kirjutanud. Ja jumal tänatud. Niikuinii avati tema kirju ja loeti läbi. Oleks ta olukorrast ausalt rääkinud ega siis minagi... Aga mul on tütar, kelle jaoks ma pean olemas olema, nui neljaks. Täna ta kirjutas, et sai amnestiat. Ta tuleb koju! Mul on segased tunded. Ikkagi viis aastat. Kui ta ära viidi, ma kartsin jääda tütrega elama sellesse äärelinna majja, mille ta oli meie perele ostnud. Ostes oli see rohkem vare kui maja. Põlenud katuse ja teise korruse oli ta jõudnud oma venna ja mõne joomamehe kaasabil elamiskõlblikuks ehitada ajaks, kui see juhtus. Kartsin kohutavalt. Iga krõbin, iga hääl õues või sammude kaja tekitas õudu. Eriti öösiti. Kolisime tagasi kesklinna minu lapsepõlvekoju, vana puitmaja imepisikesse korterisse. Kindlusetunne seal kaalus üles kõik ebamugavused ja kitsikuse. Mamma ja papa olid mu tugisambad, kuidas ma nüüd edaspidi hakkama saan... Tagasi sinna äärelinna suurde pooleliolevasse majja, kus mingid võõrad inimesed tube üürivad ja üksainus tuba ühisköögiga meile jääb. Uuesti koosellu, kui olen juba harjunud olema vaba naine 15-aastase tütrega, kes omakorda on harjunud minu ja mamma-papaga ega taha võõrasisa, olgu see uus isa nii hea kui tahes. Kas ma oskan alustada sealt kus kõik pooleli jäi?
Ta kirjutas mulle ilusaid kirju. Armastusest. Ta tahab lapsi. Tema poolest võiks neid isegi palju olla. Kas mina tahan enam...
*
Ta oli mu valguskiir neil jubedail vangilaagriaastail. Ootasin tema kirju kui hingeõnnistust. Hingeõnnistus kõlab küll pisut võõralt minusuguse ateisti suust ent paremat sõna ei leia ka. Mõtlesin temale kogu aeg. See hoidis mind elus. Ma ei lasknud endale liiga ligi mõtteid sellest, et ta võiks endale teise mehe leida, ehkki ka sellised mõtted vahel kimbutasid. Nii ilus naine. Tal on kindlasti võrgutajaid küllaga. Aga mina olen temale truu olnud kõik need aastad, kus ma ka ei viibiks, mis ka ei juhtuks ja tema peaks samasugune olema. Ma usun, et ta on ka.Mulle anti amnestiat. Ma ikka ei suuda veel hästi uskuda, et homme varahommikul istun rongile ja sõidan kodumaale. Tee on pikk. Mul on aega mõelda kõigele, mis ees. Mis oli, sellele ma ei taha praegu mõelda. Mõtlen ehitamisest. Nii maja kui ka meie elu üles ehitamisest. Olen tegelikult nende sunnitöölaagri aastate jooksul mõttes meie kodu juba nii suureks ja uhkeks ehitanud et lase aga olla. Ma loodan, et see meeldib talle. Ma teen meie maja eriliseks, teistmoodi kui kõikidel teistel. Meil saab olema palju lapsi. Mõelda vaid, kui nad seal aias ringi jooksevad ja kilkavad. Oh armas, kas pole tore, et saab elama hakata!
***
Ma olen jälle rase! Tahaks karjuda. Ma olen nii nii väsinud, et ei jaksa enam mõeldagi. Aga hirm, see ei kao isegi selles suures väsimuses mitte kuhugi. Vahel näen unes meie sündimata poissi. Kuidas ta küünitab oma pisitillukeste kätega minu poole abi anudes. Ärkan ehmatades omaenese karjatusest ja vaatan, kas tuduval pisitütrel on ikka tekk ilusasti peal. Kardan, et ta külmetab. Ta ongi liiga sagedasti haige. Ma ei suudaks taluda seda süümepiina, et ka tema võiks haiguse tõttu saada mõne jäädava tervisekahju. Ma räägin väiksekesega vahel hästi tasa, et kontrollida, kas ta ikka kuuleb...Ta karjub liiga palju. Ei maga hästi. Millest see võiks olla? Oh issand, kui väsinud ma olen! Mõneti oleks isegi hea, kui ma seda last, kes nüüd minus kasvab ka niimoodi "säilitama" peaksin, kui eelmist. Kuudeviisi haiglavoodis selili. Saaks magada. Aga ei, kes siis teda hoiaks-valvaks? Mees on ju kogu aeg tööl. Absoluutselt kogu aeg. Olgu siis palgatööl või koduõues, -kuuris, -kasvuhoones, -katlamajas. Jumal jumal küll, kuidas ta ei mõista, kui raske mul on!*
Me saame teise lapse! Ma olen nii rõõmus! Ta võinuks meil juba kolmas olla, kui see poiss... Ma ei tea, see ikka ei olnud õige asi. See teeb haiget. Äkki on nüüd lausa kaksikud? Küll oleks vahva. Ja kui veel poisid. Natuke kasvavad, siis tulevad juba mulle ehitusele appi. No mis abi see, eks ta rohkem segaks aga ma ei ajaks neid ära, õpetaksin.
Kole kitsaks läheb meil küll ühes toas. Eks ta praegugi on kitsas aga ma lihtsalt ei jõua kõike korraga. Mõtlen, et kui ütleks üürilistele nüüd selle tänavapoolse ja keskmise toa üles, jõuaks võib-olla veel enne lapse sündi ühe toa seintele tapeedigi panna. Teeks selle keskmise toa lastetoaks. Mis see üüriraha tühi on, see nii väike. Panen rohkem sibulaid seekord kasvuhoonesse. Hommikuti enne tööd jõuan siis veel saagi korjata ja turule müüki viia. Piinlik on küll niimoodi, suurte sibulakottidega, bussi peale minna. Oi kurat, kui piinlik. Aga küll saab. Küll kuidagi ikka saab. Kui see meie tütreke öösiti nii palju ei nutaks. Mõnel ööl jääb uni ikka väga lühikeseks. Jalutan titega edasi-tagasi, ikka kolm sammu edasi ja kolm tagasi, rohkem pole ruumi ja kussutan. Et naisele ka natuke puhkust anda. Jah, naine... ju see on lapseootuse aeg, mis teda nii tujukas teeb. Ma teen ju kõike oma pere heaks. Ta nagu ei saaks sellest aru.
***
Kell on juba pool üksteist ja ta pole ikka veel koju jõudnud.
Need sünnipäevapeod sovhoosi kontoris kuhu abikaasasid ei kutsuta on mulle alati vastikud olnud. Nii vastikud, et paaril sellisel õhtul olen välisukse seestpoolt haaki pannud. Las istub siis ukse taga kui oli vaja nende litsidega seal töö juures nii kaua pidutseda. Aga lapsed, lapsed kullakesed ei lase, nutavad ja paluvad: "Palun tee uks laht, palun lase isa tuppa!" Kui mees mulle ükskord hilja õhtul koju tulles lilleõie ulatas rebisin ma selle suure vihaga tükkideks. Milleks mulle see lillenäru. Kas see vastik lipakas töö juures ei tahtnud seda, et nüüd mulle annad, jah. Mu väikese tüdruku nägu oli üleni pisarais ja nutukõver: "Ema, miks sa lillele nii tegid? Lill ei ole ju milleski süüdi! Ta oli nii ilus!" Mu kallid lapsed, mu kallikesed, teil on õigus. Teil on tuline õigus aga minul on närvid läbi. Ma olen kogu aeg kodus. Ma pean olema laste pärast kodune, ma pean vaatama, et nendega oleks kõik hästi, et nendega midagi halba ei juhtuks. Aga kodus on kole, ruumi vähe, asjad hunnikus, remont on aastast aastasse pooleli, ühtegi võõrast inimest ei julge üle ukse sisse lasta. Iga kopikat pean arvestama ja koguma, mis toidu kõrvalt jääb, et saaks lastele mõne vajaliku asja osta. Endast ma ei räägigi, nagu vana kaltsakas. Ma kardan kohata tänaval vanu tuttavaid. Jälgin pingsalt iga lähenevat nägu, et jõuaks õigel ajal kõrvale põigata, end peita. Olin ju ilus ja imetletud naine ja nüüd... Ei no muidugi, ega ma sellepärast ei kõlba ka mehe töökaaslastele näidata. Ma võin veel kuidagi leppida nende teiste pidudega seal sovhoosis aga minu mehe 50.-s juubel! Ta on lugupeetud ja tubli mees, ma tean. Tema tööd hinnatakse ja ta on koosviibimistel alati lõbus seltskonnahing, seda ilma viinata, tantsitab naisi ja viskab nalja. Tema naljad on küll sellised, mis mind vahel vihastavad või piinlikkust tekitavad ja tema jutud... ma kardan, et ta viiakse varsti jälle kuhugi Siberisse. Kuidas ta ometi ei mõista vait olla teemadel, millest peaks vaikima. Ta ju teab ometi, et igas seltskonnas on mõni keelekandja, võib-olla ta teab isegi, kes see neil on aga ei, ta kohe peab. Nagu nimme räägib siis, mida need kuradi tiblad temaga tegid ja muud sellist.
Ma arvasin, et tema juubelile mind ikkagi kutsutakse, kuidagi iseenesestmõistetavaks pidasin seda. Valisin oma parimad riided välja, käisin juuksuris, tegin keemilised lokid ja lasin ka ripsmeid värvida. Ja siis ta ütleb et "kuule ei, meil ei tule seal kellegi abikaasad peole, see on ainult töökaaslastega pidu. Küll me teeme kodus ka sünnipäeva, kutsume kõik sugulased ja..."
Kell on juba pool üks ja ta pole ikka veel koju jõudnud.
*
Mul oli tegelikult nii paha talle öelda, et ma ikka lähen üksi oma juubelipeole. Meil on tööjuures nii kombeks. Aga ma saan aru küll, et ta tahtis tulla. Mind autasustatakse seal ja peetakse tänukõnesid. Naisel oleks ju ka hea kuulata, ehkki mulle endale tundub see kiidulaul kuidagi ebasiiras ja piinlik aga natuke uhke tunne on ikkagi ka. Ma olen palju ära teinud sovhoosis, see on muidugi tõsi. Küllap oleks mõni minu juhitud ehitustöödest siin ka üleriigilise konkursi võitnud, kui ma poleks selline vastaline. Mind on komparteisse meelitatud küll ja küll vaatamata minu niiöelda mustale minevikule. Aga mind ei murra! Kuradi tiblade kummardajad sellised! Ei hakka mina mingite aunimede ega võitude nimel parteisse astuma.
Jah, ma nägin, kui solvunud ta oli. Hakkas jälle nutma. Jälle. Üks pidev solvumine ja nutt. Ega see ei päästaks ka enam midagi, kui ma peolt saadud lilled kõik temale üle annaksin ja midagi ilusat ütleksin. Kujutan juba ette, mis siis saaks. Ma ei oskagi enam...
Töö juures on palju lihtsam olla. Seal ei ole pidevaid etteheiteid, õhkkond on asjalik ja vahel isegi lõbus. Raamatupidamise naistega saab lõõpida alalõpmata, ilma et keegi solvuks. Aga midagi sellist, milles minu naine mind süüdistab pole mul mitte ühegagi neist. Ma ei salli viina võtmist ega suitsetamist ja see vist eristab mind enamikest meestest, minuga on peolauas huvitavam jutustada, kui mõne johmase pea ja pigihaisuse suuga mehega. Eks ma seepärast naistele meeldingi ega ma ilus ju ei ole. Lühikesevõitu ka. Aga üks on kindel ja küllap on meie sovhoosi naised ka sellest aru saanud, et kõrvalhüpped minuga on välistatud. Mina oma abielutõotust ei riku. Olgu see abielu meil nüüd nagu ta on.
Mu naine on unarusse jätnud nii iseenese kui meie kodu. Minu palgast ei jätku kõigeks. Ehitused on pooleli, kasvumajast ei tule ka igal aastal saaki nii hästi kui lootsin. Aga söönuks me saame ja tuba on soe. Puhtus ja kord ei seisa raha taga. Ma räägin talle - süsteem peab olema. Kui paned asjad korralikult omale kohale, siis mahub palju rohkem. Sul on kõik pilla-palla, sahvri uks ei lähe enam kinnigi. Ma ei tea, see ei olnud vanasti nii. No ei saa ajada määrdunud tapeedi kaela seda, et riided on igal pool laiali ja kapid sassis. Ütleb, et ma ei väärtusta tema tööd. No mis tööd? Tulen puruväsinult õhtul kasvumajast tomateid kastmast ja näen köögis pesemata nõude hunnikut! Sa olid ju terve päeva kodus, lapsed mängivad omaette, mis sina tegid sel ajal? Aga kui pakun, et mine sa ka kuskile tööle, saad vaheldust, siis vihastab. Mina ei hoolivat lastest! Minu tütrekesed, kuidas ma siis ei hooli? Ta ise ei lase mul nendega koos tööd teha, sest las lapsed olla lapsed, nad jõuavad elus tööd teha veel küll ja küll. Ainult siis, kui on vaja karistada, õpetust anda, kui ema sõna enam ei kuulata, siis on: "Isa tule räägi sina lastega."
Mul on nii palju plaane. Ma tahan teha meile vägeva kodu aga ehitus edeneb aeglaselt, napib kõike, nii aega kui raha. Ma tahan, et meie kodu jääks meie lastele, lastelastele ja nii edasi, et see ei läheks iial võõrastesse kätesse ja et nad tunneksid uhkust isa/vanaisa üle, kes selle kõik neile ehitas. Ma nii väga igatsen, et ka minu naine võtaks osa meie kodu loomisest. Tuleks õue ja lööks käed külge. Ja lapsed ka. Et see oleks meie ühine tegemine. Olgu siis kive laduda, aeda rehitseda, kurke istutada, ükskõik mida aga teha koos, olla koos. Aga mina müttan peale tööd õues, kuuris, kasvuhoones, katlamajas ja nemad on toas. Mossitavad, et isal pole kunagi nende jaoks aega.
Kell on juba varsti pool üks öösel. Kuradi külm on õues. Kohe jõuan koju. Ei tea, kas välisuks on ikka lahti.
***
Mul on vähk. Just sain elama hakata. Sain töökoha sovhoosis, kus mu meeski töötab. Kõik hakkas laabuma. Olin vist isegi õnnelik. Igal hommikul sõitsime koos tööle ja õhtul koos koju, rääkisime päevasündmustest. Käisime koos toidupoest ka veel läbi ja ostsime suure korvitäie toidukraami ilma, et peaks kopikaid lugema. Mul oli viimaks ometi oma raha, ma võisin sõita linna Kaubamajja ja osta omale kleite! Ja ma sain aru, et mu mehel ei ole, ega ole kunagi olnudki, mingeid armukesi. Kohati mulle isegi tundus, et ta armastab mind. Nii hea oli. Ainult et süüa ei saanud ma juba pikka aega korralikult. Kõht hakkas kohe valutama. Arstid ei ole kunagi mind aidanud, ma ei tahtnud polikliinikusse minna. Tegelikult ma kartsin. Kuni mees mind poolvägisi sinna viis. Oligi see, mida kartsin. Ja nüüd kardan veel rohkem. Kuidas edasi läheb, mis edasi tuleb. Laste pärast ma enam ei muretse, nad on ju suured juba, täiskasvanud mõlemad. Nemad saavad hakkama. "Hoidke oma isa, tüdrukud. Teil on hea isa", ütlen neile, sest tunnen pisut süüd justkui oleksin neid isast võõrduma kasvatanud omaenese kibestumuses.
Ma kardan minekut. Jõudu jääb iga päevaga vähemaks. Täna ma vist voodist ei tõusegi. Kuulen kuidas mees köögis aina kopsib ja kopsib. Tule taevas appi! 20 aastat ma ootasin, et ta selle köögi remondi ette võtaks. Nüüd ta siis teeb seda. Kas ta ei võiks ometi mu äraminekut ära oodata. Aga hea küll. Ta vist tahab mulle rõõmu teha omal, alati natke liiga hiljaks jäänud, moel. Ta kippus ju alati asju viimasele minutile jätma. Et küll jõuab. Kohutav, kuidas see mind ärritas. Nüüd on ükskõik. Aga parem oleks siiski, kui ta jätaks oma kopsimise ja tuleks istuks mu kõrvale. Lihtsalt hoiaks mind.
*
Ta tüütas mind alalõpmata oma remondi jutuga. Küll oleks vaja kusagile uus tapeet panna, küll köögiseinu värvida ja mida kõike veel aga mul oli miljon muud tähtsamat tööd. Küll ükskord jõuab ka neid pisiasju teha. Nüüd tundub, et ei jõua, sest see ükskord, seda varsti enam ei ole. Ma pean selle köögi nii ruttu kui võimalik ette võtma. Ostan uue köögikapi ja panen kaasaegsema seinakattematerjali. See värvitud sein ja need vanad plaadid on ikka tõesti väga koledad. Ma arvan, jõuan selle paari päevaga valmis. Siis toon ta kööki sööma. Ta ise enam voodist tõusta ei jaksa. Ega ta ei söö ka eriti aga noh... Ma ei teagi, mis ma veel saaksin teha. Igasuguseid imerohtusid on proovitud, miski ei aita enam. Võib-olla, kui ta tahab ja jõudu on, lähme veel korra sõitma. Talle meeldis see, kui me niimoodi, ilma suurema sihita mööda Eestimaad sõitsime. Ma ei kujuta ette kui tühjaks jääb see maailm, kus teda enam ei ole. Meil hakkas just kõik laabuma. Sain ta lõpuks nõusse, et tuleb sovhoosi tööle. Hea rahulik arvepidaja töö oli, ta ju endine raamatupidaja, amet selge. Olin vist isegi õnnelik. Igal hommikul sõitsime koos tööle ja õhtul koos koju, rääkisime päevasündmustest. Käisime koos toidupoest ka veel läbi ja ostsime suure korvitäie toidukraami. Olin nii rõõmus nähes teda rõõmsana. Ta näitas mulle Kaubamajast ostetud uut krimpleenkleiti ja naeris. See oli ilus. Ta ei heitnud mulle enam kordagi ette mingeid müstilisi sovhoosi litse, sest oli vist aru saanud, et neid ei olegi. Kohati mulle isegi tundus, et ta armastab mind.
Peaksin vist jätma nüüd natukeseks oma kopsimise siin köögis. Lähen istun ta kõrvale, et ta tunneks, kui väga ma teda hoian.