Ühe väikelinna naabruses asus äravisatud asjade kogumise koht, mida ümbruskonna rahvas kutsus prügimäeks. Seal oli hunnikus vanu taburette ja lömmis pudrupotte, lääpatallatud saapaid, roostes rehasid ja veel väga palju nukra näoga asju, mida mitte keegi enam ei vajanud. Kõige tipus, nagu troonil, istus tumepunane tigudiivan.
Miks teda tigudiivaniks nimetati, ei tea. Alati olid sellel diivanil istunud inimesed, vahel ka mõni kass või koer, aga mitte iialgi teod. Nüüd ei istunud seal enam keegi. Tigudiivan kükitas prügimäel ja lasi pilgul üle kössitavate mööblitükkide libiseda. Mõtles, et ehk kohtab siin viimaks ka mõnda tigu. Näiteks viinamäetigu või siis, oh õudust, lusitaania tigu!
Roosi
Ühtegi tigu tigudiivan ei näinud, tema tähelepanu köitis hoopis üks prügihunniku all siplev tool. Toolil oli raske sealt välja rabeleda, sest tema neljast jalast üks oli ära murdunud.
„Oota, ma kohe tulen ja aitan sind!” hüüdis tigudiivan ja lohistas oma koguka keha kõrge kolahunniku otsast alla. Kohale jõudnud, haaras ta sellest prahi all siplevast graatsilisest jalast kinni ja hoiatas: „Nii, ole valmis, ma nüüd tõmban!”
„Ai!” karjatas tool. Teised toolid, lauad ja riiulid ägasid, kiljusid ja veeresid suure kolina saatel laiali. Kolme jalaga söögilauatool oligi vaba.
„Aitäh, armas sõber!” hingas too kergendatult ja lonkas eemale murulapile istuma.
Tigudiivan naeratas ja tatsas tema kõrvale. „Oeh, oeh,” ohkis ta istuma potsatades. Liiva lendas ta tagumiku alt laias kaares. Ta oli vana ja paks, ähkis ja puhkis, aga meel oli ometi rõõmus, sest äsjaleitud sõber oli üksindustunde ära viinud. Sõbraga jagatud mure muutub alati poole väiksemaks. Rõõmuga on jälle vastupidi, see muutub poole suuremaks, kui seda saab jagada. Tigudiivan tegi kiire arvutuse: „Kui ma räägin ära kõik kurvad juhtumised oma elus, siis kurvastavad need mind poole vähem. Ja siis räägin ma ära ka kõik rõõmsad juhtumised oma elus ja need rõõmustavad mind poole rohkem. Kuna mulle meenub ilusaid ja häid päevi palju rohkem kui halbu, siis ma ei olegi enam kurb siin prügimäel istudes. Hoopis rõõmus, et mul selline elu on olnud.” Ta kibeles juba kangesti oma elust rääkima.
„Mis su nimi on?” päris tigudiivan, et jutuotsa lahti teha.
„Roosi,” vastas tool, kes vaatamata oma puuduvale neljandale jalale ja rebenenud istmekattele nägi ikka veel väga peen välja. Temast lausa õhkus endiste aegade suursugusust.
„Ilus nimi,” kostis seepeale tigudiivan. Silmanud tuules lopendvaid kangaribasid, mõistis ta kohe, miks selline nimi. Keset istmepatja oli kunagi ilutsenud suur roosa roos.
Roosi ei olnud eriti jutukas. Ta oli selline väärikalt vaikiv kuju, kes hoidis kõiki oma rõõme ja muresid vaka all. Tollest kurvast päevast, mil ta katki läks, ei tahtnud ta kindlasti kohe mitte kellelegi rääkida. Ega Roosi teadnudki, miks nende perekoer oma hambad tookord tema pehme istme sisse lõi. Kas ta vihastas millegi peale või tahtis hoopis mängida? Koer urises ja nüpeldas tooli nii, et roosa roos kanga peal pooleks kärises ja Roosi suure hooga vastu kamina nurka lendas. Seal ta oma neljanda jala murdiski. Perenaine tõstis ta siis jalust ära kuuri alla. Pole ju kasu toolist, mis kohe ümber kukub, kui sellele istuda.
Ja ühel kevadisel suurkoristuspäeval vurises maja ette kolaauto. Roosi koos pleekinud vaiba ja rikkiläinud pesumasinaga tõsteti auto kasti ning sõit läks otseteed prügilasse.
Tigukas
Vastupidiselt kidakeelsele Roosile oli tumepunane tigudiivan suur suhtleja. Ometi ei tahtnud nende jutt kuidagi vedu võtta. Diivan köhatas hääle puhtaks ja alustas uuesti:
„Minu nimi on Tigukas. Ma olen juba 100aastane.”
Roosi vaid noogutas kergelt ja vahtis pilvi.
„Räägi nagu seinaga!” oli tigudiivan pettunud. „Aga võib-olla ma tüütan teda?” vilksatas ehmatav mõte tal läbi pea. Ent tigudiivan ei suutnud siiski vaiki olla. Ta oli juba liiga kaua üksi olnud ja iseendaga rääkimine pole ikka sama mis teisega. Isegi kui see teine vait on, kuulab ta ju ikka.
„Tahad, ma räägin sulle, kus ma vanasti elasin?” küsis Tigukas ja vuristas vastust ootamata: „Elasin Kadriorus. Meil oli suur korter kõrgete lagede ja suurte maast laeni akendega. Mina istusin uhkes elutoas. Lapsed hullasid ja hüppasid mu peal nagu batuudil. Emme-issi istusid õhtuti mu kaisus ja lugesid teineteisele raamatuid ette. Seal oli nii ilus elada – lõbus ja huvitav.”
Siis ta jäi vait. Vaikus venis ja venis.
"Räägi edasi,” sai Roosi viimaks sõna suust.
„Haa, ta ikka kuulab mind huviga!” rõõmustas Tigukas, ehkki oli oma mõtetes jõudnud päevadeni, mis ei olnud enam üldse ilusad. „Meie koju tulid teised inimesed. Pikutasid räpaste riiete ja poriste kirsadega mu ilusal punasel sametil. Mulle ei meeldinud need inimesed,” tunnistas Tigukas. „Togisid mind jalaga ja olid igati hoolimatud. Mul sai lõpuks hing täis ja ma näpistasin ühte tagumikku oma katkiläinud vedruga.”
Roosi turtsatas naerma.
„Siis läks hirmsaks kismaks. Minul kõik vedrud ja temal püksitagumik puruks!” jätkas Tigukas, kes ise ka nüüd naerma puhkes. Olukord, mis tol minevikuhetkel oli ikka väga inetu, ajas tagantjärgi hoopis naerma. „Mõtle, Roosi, kui ma poleks teda torkinud, ei oleks seda tüli tekkinudki,” ütles Tigukas sellise näoga, nagu oleks teinud mingi suure avastuse. „Viha on nagu lumepall, mis veeredes aina kasvab.”
Roosi mõtleski veidi ja vastas: „Siis ei tohiks sa seda palli tagasi veeretada, mis sulle visati. Lumepall jääb seisma ja sulab lõpuks ära.”
„Just! Õige, Roosi!” hõiskas Tigukas, rõõmustades, et tema külmalt vaikivast kaaslasest hakkas tasapisi sõbralik jutukaaslane saama.
Nad otsustasid, et kui keegi peaks neid kunagi oma vastiku käitumisega välja vihastama, siis nad proovivad, kas suudavad jääda rahulikuks ja viisakaks. Vaatavad, mis juhtub, kui kurjale mitte kurjalt, vaid hoopis heaga vastata. See tundus nii põnev ülesanne, et nad jäid peaaegu ootama mõnda ebaviisakat tüüpi.
Prügiküla asukad
Kevadpäike vaatas juba üsna kõrgelt taevakaarelt alla maa peale. Ta oli silmipimestavalt ilus ja soe. Päikese paitus muutis prügiküla asukad teineteise vastu sõbralikumaks ja avatumaks. Tasapisi hakkasid nad siit-sealt kokku kogunema.
Mäe veerele sättis end istuma kummaline kollane kummut. Tal oli kolm sahtlit ja vaid ülemisel sahtlil olid nupud – suured nagu punnis silmad. Keegi oli ta kollasele pinnale punase pliiatsiga lilli joonistanud. Kas seepärast, et paberit ei olnud võtta või arvas, et nii ongi ilus?
Pisut kaugemal kükitas piraka mõraga peegel, kes vaatas taktitundeliselt kõrvale. Ta ei tahtnud teistele nende väsinud välimusi peegeldada. Pika elu jooksul kuuldud sõnad tema peegelduste kohta olid kunagisest edevast eputisest teinud tagasihoidliku ja kaastundliku tegelase.
Eemalt prügihunniku alt roomas välja üks värvikirev kaltsuvaip. Tal oli rasvaplekk otsaees ja küljed narmendamas, ent see ei häirinud teda mitte üks raas. Ta pühkis paar tolmutera rinnaesiselt maha ja rullis end mõnusalt päikesepaistele pleekima.
Taamalt kõrge prügikuhja otsast veeres lõbusa hooga alla üsna roostes ja päevinäinud taskulamp. Leidnud endale kindla koha, pilgutas ta ümberolijaile ühtelugu silma. Küllap tahtis näidata, et suudab ikka veel kõiki valgustada.
Tuli
Vaevalt oli Tigukas uusi tulijaid märganud ja rõõmsalt hõisanud: „Tere tulemast, sõbrad!”, kui tundis tugevat kärsahaisu. „Tuli on lahti!” hüüdis taskulamp, kellele see hüüe jäigi viimaseks valgustamiseks. Tema tuli enam ei süttinud, aga prügimäe otsas lahvatasid vilkad tuleleegid kõrgele ja taevasse tõusis paksu musta tossu.
„Oo, meie prügimägi on nagu vulkaan,” imetles kollane kummut. Tema nägi kõiges ilu ega saanud arugi, kui tõsine see olukord päriselt oli.
„Kohe kustutama!” kamandas Tigukas. Ta oli ise ka hirmu ja ähmi täis, aga nähes, kuidas kõik ülejäänud seisid segaduses nagu peata kanad, kogus ta end ruttu ja suutis väga asjalik olla. Arvestades tema vanust oli lausa uskumatu, millisel kiirusel sobras ta prügihunnikust välja anumaid, millega tulekustutusvett tuua. Ta leidis ühe tsinkplekkpange, suure tumesinise emailpoti ja punamummulise katkise tilaga piimakannu, jagas need laiali ja kamandas kõik metsaserval voolava jõekese äärde vett ammutama.
Roosi kappas oma kolmel jalal veeämbriga edasi-tagasi. Ta turnis mäe otsa tulele nii lähedale kui sai ja kallutas ämbri tühjaks. Hetkeks tuli vaibus väheke ja lahvatas siis uue hooga. Kui Roosi juba viiendat ämbritäit üles upitas, komistas ta mäe küljelt välja turritava roostes reha otsa ja kukkus. Tuli limpsas ta jalgu ja ampsas roosilist kangast. „Appi!” karjatas ta. „Tulen, Roosikene, tulen juba!” hõikas kummut ja rühkis tema poole. Aga kuna ta oli kõik oma kolm sahtlit vett täis ammutanud, ei suutnud ta joosta nii kiiresti kui oleks tahtnud. See-eest Tigukas ületas end. Ta ei olnud iial elus nii kiiresti liikunud kui sel hetkel. Vist lausa ülehelikiirusel jõudis ta Roosi kõrvale ja kattis tuleleegid narmendava kaltsuvaibaga, mille oli jooksu pealt kaasa haaranud. Tuli suri vaiba all kohe ja Roosi oligi päästetud. Kaltsuvaip tundis end kangelasena: „Mina päästsin Roosi tulesurmast!” hõikas ta täiest kõrist ja paisus uhkusest õhku täis. „Jaa-jah,” mühatas tigudiivan. Ta hingeldas äsjasest pingutusest nii jubedalt, et ei suutnudki midagi rohkemat öelda. Ah tühja kah, ega ta tahtnudki midagi seletada.
Leegid said kõikjalt varsti kustutatud. Mägi susises veel mõnda aega siit-sealt nagu oleks pahane, et tal ei lastud lõpuni põleda. Aga keegi ei hoolinud tema susinast, see oli nii hale ja jõuetu, et uut süttimist polnud enam karta.
„Kus peegel on?” vaatasid Tigukas, Roosi ja kummut nõutult ringi.
„Auu, peegel!” hüüdsid kõik kordamööda.
„Siin olen,” kostus viimaks eemalt jõe äärest hädine hääl. „Mõtlen, kas minna ujuma või mitte,” ütles ta, aga mõtles hoopis muule. Mõtles hirmunult, et millest see tuli küll alguse sai.
„Ujuma? Hmm, päris hea mõte,” arvas kustutustööst veidi tahmaseks saanud kummut ja seadis oma sammud jõe poole. Kummuti sabas lonkis Tigukas ja lonkas Roosi.
„Ha-ha-haa! Tahmanägu!” puhkesid kõik kolm südamest naerma, kui peeglit nägid. Tema näol polnud näha enam lapikestki peegelpinda. See oli üleni paksu musta tahmakorra all. Peegel vaatas oma jõepinnal värelevat peegelpilti ja naeris kaasa, libistas end siis ettevaatlikult kaldalt alla ja lasi jõevoolul näo puhtaks uhtuda.
Ka kõik teised olid suurest ehmatusest ja rahmeldamisest nii rammetud, et lasid nüüd jõeveel ja päikesekiirtel end toibutada.
Kollane kummut
Prügimäel oli ka selliseid tegelasi, kes olid olukorraga leppinud – ei unistanud enam uutest võimalustest ega tahtnudki prügihunnikust välja ronida. Aga see seltskond, kes oli välja roninud, mõni omal jõul, mõni teiste abiga, hoidis nüüd kokku. Nad olid juba tulest ja veest koos läbi käinud ja teadsid, et võivad üksteisele toetuda, kui tarvis. Oli muidugi olnud ka väikeseid erimeelsusi nagu ikka siis, kui on koos mitu erineva iseloomu, maitsemeele ja harjumustega tegelast. Igal oma tõde ja oma unistus.
Roosi näiteks ei talunud korralagedust. Ta pahandas ja porises alalõpmata kummuti kallal: „Korista oma sahtlid ära! Ja vaata, kui palju sodi sul ümberringi on. Piinlik lausa!” Aga kummut, vabameelne kunstnikuhing, ei hoolinud üldse sellest tohuvabohust, mille ta endast igale poole maha jättis. Tema mõtted ja ideed lendasid sellest maisest sodist palju kõrgemale.
„Jajaa, Roosikene, küll ma koristan,” vastas kollane kummut ja tegeles oma asjadega edasi. Kummuti päevad olid nii tihedasti põnevaid tegemisi täis, et kunagi ei jäänud üle sellist aega, mil enda ümbert tühja-tähja koristada. Prügimägi oli ammendamatu materjalideallikas. Sealt võis leida ohtralt puitu katkiste mööblitükkide näol, tohutult palju oli seal tekstiili – riideid, kardinaid, vaipasid. Seal oli rauajuppe ja klaasikilde ja veel hulgaliselt plastmassi, millest ei saanud enam arugi, mis asjad need kunagi olid olnud.
„Ahhaa, vaadake, mille ma leidsin!” kõlas ühtelugu kummuti rõõmus hõige üle prügiküla. Tema suured mustad punnsilmad särasid, kui ta tõstis pea kohale mõne koidest puretud kasuka või katkiste kuplitega lühtri. Kõigist neist meisterdas ta midagi, mida ise nimetas skulptuurideks.
Roosile kummut tegelikult väga meeldis. Lohakus oligi tema ainuke viga. Muidu oli ta ikka rõõmsameelne ja lahke. Kummutiga koos ei hakanud iialgi igav. Tema rõõm oli nakkav ja fantaasia nii lennukas, et see haaras kaasa ka tasase ja tasakaaluka Roosi.
Tiigipuust jalgadega tugitool
Ühel varajasel hommikutunnil kuulis Roosi kaugelt läheneva sõiduki müra. Kibekähku tõusis ta üles ja püüdis kummuti ümber nii palju korda luua, kui veel jõuab, et ei peaks tulijate ees piinlikkust tundma. See oli küll üsna asjatu vaev.
Kui suur prügiveoauto kohale jõudis, kallutas see oma koorma mäe veerele nii, et kogu ümbrus mattus tolmupilvedesse. Midagi polnud näha, ei korda ega korratust.
Sellise hirmsa kolina peale ärkasid kõik üles ja seisid kui üks mees tardunult, oodates tolmupilve hajumist. Tolm kõditas nina ja tungis kurku, ajas köhima ja turtsuma.
Korraga kostus prügihunnikust üks nõudlik hääl: „Visake kohe see vastik praht minu pealt ära!”
„No mida tähtsat nina!” imestas Tigukas ja hakkas prahti selle “tähtsa nina” pealt ära viskama. Kõik teisedki tõttasid appi.
„Tehke juba rutem!” kamandas kile hääl sodihunniku alt. Oli näha, kuidas üks sale tiigipuust jalg meeleheitlikult prahi vahel rabeles. Ühisel jõul visati rämps üsna ruttu laiali ja lagedale ilmus solvunud ilmega tugitool. „Fui, kui tolmuseks nad mind tegid, häbematud inimesed!” kurjustas tugitool, kloppides oma tumerohelist kleiti.
„Tere tulemast!” naeratas Tigukas. Alles selle lahke tervituse peale märkas tugitool ümberolijaid teretada ja tänada. Aga see tänu tuli kuidagi nirult välja, nagu muuseas mokaotsast: „No aitäh! Ma lähen nüüd,” lausus ta eemaloleval pilgul ja asutas end kuhugi kaugemale minema.
„Las ta olla,” pakkus Tigukas. „Eks see algus siin olegi raske. Peab harjuma.” Ta mäletas seda omast käest. Parematest oludest halvematesse minek ei ole kunagi kerge.
Tiigipuust jalgadega tugitoolil oli tõesti nii paha olla, et oleks peaaegu oksendanud. Ta meel oli väga mõru ja kibestunud. Kuidas siis nii? Tema siin kola keskel? Oli ta ju ometi põhjamaiselt kaunis, väljapeetud ja stiilne, pidas lugu moest ja hindas head välimust kõige tähtsamaks omaduseks elus. Kunagi ammu, umbes 80 aastat tagasi, oli tema pilt Rootsis disaininäitusel väljas olnud ja sellest armastas ta igal võimalikul juhul rääkida. Ta tõrkus uskumast, et on juba vana ja kulunud.
„See on täielik arusaamatus, et mind siia toodi! Andestamatu viga!” ajas ta nina püsti ja otsustas, et mingite prügikollidega tema ei suhtle!
Lootus
Tugitool konutas pahura näoga ühe kasepuu najal ja tema kõrvu kostus eemalt teiste jutukõminat, isegi naeru. „Mille üle neil seal naerda on?” turtsus ta omaette pahaselt ja kikitas kõrvu, et paremini kuulda, aga püüdis kinni vaid üksikuid sõnu ja katkeid. „Ma usun, et …,” ütles üks. „Jaa, ma loodan ka …,” vastas teine. „Ühel päeval olen jälle …,” kinnitas kolmas.
Tugitool nihutas end teistele pisut lähemale ja siis veel natuke lähemale. Kade tunne tekkis. Ta tahtnuks ka seal olla, aga ninakus ei lubanud tal nende juurde minna.
Ta nihutas end veel pisut lähemale, nii et kuulis juba päris hästi tumepunast tigudiivanit rääkimas:
„Minu Kadrioru kodus vahetusid elanikud päris tihti, kuni selle korteri ostis ära üks perekond, kellele meeldisid hoopis teistsugused diivanid. Mind tassiti pööningule. Seal olid mu kaaslasteks ainult suured ämblikud, aga mina igatsesin ikka inimesi. Ühel päeval tuligi pööningule kena noor mees, kes vaatas mind nii kaua oma ilusate helesiniste silmadega, et mul hakkas piinlik. Olin siis jube katkine, määrdunud ja lohku vajunud. Aga ometi ma vist meeldisin talle ja ta võttis mind kaasa.” Seda öelnud, punastas tumepunane tigudiivan end veel punasemaks.
Kõik said aru, et Tigukas oli tookord oma päästjasse armunud.
Mees viis diivani töökotta, sidus kinni tema vedrud, uuendas polstrit, lihvis jalad ja kattis ta uue tumepunase sametiga. Tigudiivan oli taas terve ja imeilus. „Ma oleksin küll tahtnud selle meistrimehe juurde elama jääda, aga ta müüs mu ära,” tunnistas Tigukas. „Ega ma väga ei kurvastanud. Uus ja põnev elu ootas mind ees.”
Tigukas veetis palju aastaid uhke hotelli fuajees, siis peenes butiigis, siis ühes äärelinnahäärberis ja viimaks vanakraamipoe laoruumis, kus kogus lihtsalt tolmu. Pood pani uksed kinni ja Tigukas viidi prügimäele.
„Ma mõtlen,” arutles tigudiivan, lootusesäde silmis, „kõik ei ole ju veel läbi!” Lootus levis kui kulutuli ja süttis ka kuulajate silmades.
„Alati on nii olnud − kord rõõm ja naer, siis kurbus ja nutt,” jätkas Tigukas. „No öelge, miks peaks nüüd, kui oleme siin prügimäel ja kurvastame, jääma tulemata see päev, mil oleme jälle terved ja rõõmsad?” Ta vaatas küsivalt ümberolijaile otsa. Keegi ei osanud vastata.
Krants
„Hei! Tule meie sekka!” hõikas Tigukas. Ta oli silmanurgast märganud, kuidas tiigipuust jalgadega tugitool vargsi lähemale liikus ja neid piidles.
Nüüd oli tugitooli kord punastada. Tema hiilimist märgati, ehkki ta oli püüdnud märkamatuks jääda. „No hea küll, võin tulla,” vastas ta võimalikult ükskõikset ilmet säilitades, endal süda kutse üle rõõmustamas.
„Kuidas me sind kutsuda võime? On sul nimi?” pärisid kõik läbisegi.
„Tectona grandis,” vastas tiigipuust jalgadega tugitool uhkelt.
„Oooo …,” imetles Tigukas ja püüdis seda nime korrata, aga et see hästi ei õnnestunud, küsis üle: „Krantis?”
„Me kutsume sind Krantsiks,” otsustas kummut ja see oli öeldud niisuguse veendumusega, et keegi ei üritanudki vastu vaielda. Ainult tugitool mõtles: „Jube! Milline matslus mind sellise nimega kutsuda! Nagu mingi peni!”, aga ta ei öelnud midagi. Mossitas vaikides.
Hinged
Kui taevas on tumehall ja puude ladvus ulub tuul, siis kisub meel miskipärast nukraks. Aga Tigukas ei talunud kurvameelsust. Niipea kui ta tundis, et kurbus kallale kipub, mõtles ta midagi välja. „Hei, Roosi! Tule, teeme võidu. Kes õhtuks kõige rohkem ägedaid asju leiab, see on võitja. Ja saab auhinnaks kõige-kõige lahedama leitud asja!”
Roosi ei osanud „ei” öelda, kui temalt midagi paluti või teda kuhugi kutsuti. Ta oleks küll meelsasti pilvede all omaette melanhoolne olnud, aga võttis ikkagi Tiguka kutse vastu. Mõne aja pärast ei olnud tema melanhooliast enam mitte midagi järel. Ta tuhlas koos tigudiivaniga prügihunnikus sellise entusiasmiga, mida polnud varem kogenud.
Tigukas kiikas aeg-ajalt Roosi leidude poole ja hooples: „Haa, sa pole veel pooltki nii palju lahedaid aardeid leidnud kui mina!”
„Mis kiidukukekisa see siin on?” imestas kummut lähemale lohisedes. „Ohhoo!” imetles ta sodi seest väljapuhastatud asju nähes. Kohe hakkasid tema peas keerlema uute skulptuuride ideed. Eks natuke oli Tiguka kelkimisel alust ka. Tema leidudehunnik paistis tublisti suurem ja nii mõnigi asi ka uhkem kui Roosi korralikult ritta laotud asjade seas näha võis.
Kuulnud, mis tore võistlus Tigukal ja Roosil käimas on, pakkus kummut, et kutsub kõik teised asju hindama. Ega siis võistlejad ise saa ometi võitjat valida! Seda peab ikka sõltumatu žürii otsustama.
Tuldigi siis kokku, vaadati ja vaieldi pikalt. Õhtuks sai žürii oma valiku siiski ära tehtud. Kõige kaunimaks leiuks tunnistati kuldne uksehing viinamarjaväätide-kujuliste nikerdustega külgedel. Päris kullast see muidugi ei olnud, rohkem ikka kassikullast, pisut roostes ja muljuda saanud, aga ikkagi ilus. Leidja-au kuulus Tigukale, nii et hurraahüüete saatel kuulutatigi tema võitjaks. Ta pälvis kõigi oma leidude eest üldse palju kiitust ja tähelepanu. Kogu selle sära ja melu keskpunktis olles märkas ta aga eemal oma väheste leidude kõrval istuvat Roosit ning tõttas tema juurde. „Roosikene, ma tänan sind kogu südamest, et sa selle pilvise päeva minu jaoks nii päikeseliseks tegid! Ilma sinuta ei oleks asjade otsimine pooltki nii lõbus olnud!” Ta ulatas kuldse uksehinge Roosile. „Hoopis sina oled võitja. Sinul on sama ilus hing kui see, mille ma leidsin. Või ei, sinu hing on veel ilusam!” naeratas ta laialt.
„Jaa, muidugi, Roosi on ka võitja!” kiitsid ka teised takka ja hakkasid siis arutama, kas neil endil ka hinged on.
„Minul on raudselt hing olemas,” teadis Tigukas, „ainult et ma ei tea, kus ta on. Küllap kuskil mu paksu polstri vahel peidus.”
Aga peegel kahtles hinge olemasolus sügavalt. Ta ei olnud seda kunagi ei enda ega teiste juures näinud, ometi peegeldas ta ju kõike, mis lähedusse jäi. „Hinged on ustel ja akendel, mitte toolidel ja peeglitel,” vaidles ta Tigukale vastu.
Krants kuulas teiste arutlust vaikides pealt ega viitsinud ise üldse sõna võtta. Las vaidlevad.
Pisut segaseks see asi jäigi. Küllap mõtles igaüks enne und veel kaua selle peale, mis see hing siis ikkagi on, kus ta pesitseb ja milline välja näeb.
Kunst
Prügimäel ei olnud elu kogu aeg sugugi vaikne. „Tulevad!” hüüdis peegel ühel hommikupoolikul. Mööda kruusateed, tolmupilv taga, lähenesid suured ähvardava välimusega masinad. Et prügimägi pilvedeni ei kasvaks, tuldi sahkade ja koppadega, lükati mäge kokku, tõsteti hunnikuid konteineritesse ja sõidutati edasitöötlemisele.
„Minu taiesed! Minu kunstiteosed!” oli kollane kummut ähmi täis. Kas ta jõuab oma loomingu masinate lõugade vahelt päästa? „Nad litsuvad minu skulptuurid laiaks!” Hirmu- ja õudusevärinad jooksid üle kummuti selja.
„Kah mul kunst!” põlastas Krants. „Mingid prügist tehtud käkerdised. Päh!”
Tema eelmises kodus olid seintel olnud suured õlimaalid ja kaminasimsil ühe surematu poeedi pronksist pea. See oli kunst.
„Tõstame kummuti taiesed eemale metsaserva. Kähku!” ärgitas Tigukas.
Roosi unustas jälle, et tal on ainult kolm jalga ja kappas nagu noor sälg kummutile appi. Kahe peale jõudsid nad metsaveerele tassida kuus kuju. Tiguka suurde sülle mahtus õige mitu taiest korraga. Vaevalt oli ta nendega metsatuka alla jõudnud, kui kopp prügimäest piraka tüki hammustas. Peegel hingeldas taamal puu najal. „Näe, jõudsin selle viimase kuju ka ära tuua!” rõõmustas ta ega teinud väljagi, et ta otsaees oli auk. Seda ümbritsesid mõrad nagu päikesekiired ja põski mööda jooksid kriimud. Skulptuuride teravad detailid olid teda haavanud. Väga kiire oli ju, polnud mahti tööohutuse peale mõelda.
Krants vaatas neid mõistmatusega. „Miks te selle prügikunsti pärast nii palju vaeva nägite?” küsis ta.
„See on minu kunst. Ma panin sinna tükikese oma südant sisse,” vastas kummut. „Sina ei näe seda,” naeratas ta, „aga teised vist nägid.”
Vaikne õhtu
Päev oli juba loojumas ja seltskond hakkas end tasapisi unele seadma. Prügiküla asunikud teadsid, et üsna pea vajub päike nende metsatuka taha ja maad võtab pilkane pimedus. Mets lõhnas õhtuti eriti hästi. Metsal oli igal ajal oma lõhn: varahommikul oma, ööl oma, kevadel üks ja talvel teine, aga hurmav oli see alati.
Roosi hingas sisse sügava sõõmu osooni ja toetas oma seljatoe õndsa ohkega Tiguka vastu. Neist olid saanud lahutamatud sõbrad. Kinnise loomuga Roosi oli Tigukale aja jooksul ära rääkinud peaaegu kõik, mis südamel kipitas. Tiguka kõrval oli nii kerge ja turvaline olla. Sama suur ja soe nagu tema kere oli ka tema süda.
„Luba mulle, Tigukas, et kui juhtub nii, et me peame lahku minema, siis sa annad mulle teada, kuidas sul läheb,” sosistas Roosi korraga Tigukale kõrva.
„Luban,” kinnitas Tigukas.
Maale laskus udu ja öövaikus. Taamalt, prügiküla teiselt küljelt, sealt metsatuka vastaspoolelt, kumas äärelinna valgust. Seal olid majad ja aiad, lilled, liivakastid, kiiged ja õunapuud. Mõnes majas magati juba õndsat und, teisal käis veel usin toimetamine. Ühes töötoas põles lambituli veel pikalt. Puidutööpinkide, saagide, haamrite, puuride, peitlite, höövlite ja muude tööriistade keskel lõpetas üks eakas mees laste vana kiikhobu parandamist. „Parandan selle veel ära, siis on küll aeg voodisse pugeda,” mõtles ta. „Homme lähen vaatan, mis sinna prügimäele kokku veetud on, ehk on mõni väärt mööbiltükk jälle ära visatud,” tegi ta juba plaane järgmiseks päevaks.
Minek
Oli maikuu hommik. Suvi siristas juba iga rohututi ja värske rohetava lehe tagant, et ta on kohe kohal. Päikesekiired peegeldusid peegli palgetelt nii ägedasti, vaat et panevad veel metsatuka põlema. Peegel teadis sellest ohust ja hoidis end nüüd varju. Kahtluseuss näris teda tulekahjust saati. Kas äkki süttis see tema hooletusest?
„Hei!” hüüdis ta oma varjulisest puudesalust, mis oli sõiduteele üsna lähedal, „kas kuulete? Auto tuleb.” Kõik muutusid korrapealt valvsaks. Ootusärevus pani südamed puperdama. „Kas täna ongi see päev, mis saab kellelegi meist taassünnipäevaks? Või tuleb meile hoopis uusi kaaslaseid?” Ega nad uusi kaaslaseid väga igatsenud, neil oli isekeskiski tore, aga uuele elule ärgata igatsesid nad kõik. Sügis ja talv olid rasked lageda taeva all üle elada ja mida kauem seal olla, seda väiksemaks kahanes ka lootus veel päästetud saada.
Auto oli juba üsna lähedale jõudnud. Kõik nägid nüüd, et see oli suur ja tugev maastikumasin, millel kattega järelkäru taga. Peatunud kõigile asukaile võimalikult lähedal, väljusid autost kaks meest, üks üsna vana, teine poisiohtu, ja tõstsid järelkäru katte üles. See oli tühi!
„Nad tulid meile järele!” ütles kollane kummut väriseva häälega. „Kas mina pääsen?” mõtles ta.
Krants nihutas end teistest ettepoole, et tema ilu märkamatuks ei jääks. „Nad peavad minu valima!”
Peegel hakkas meelega päikesekiiri püüdma, neid meestele silma vilgutades. Muidu nad ehk ei märka teda, on ta ju teistest pisut eemal.
Tigukas teadis, et temast mööda vaadata ei saa, sest ta on nii suur. Ta nügis hoopis Roosit, et see tema seljatoe taha ei peituks, vaid julgelt ja uhkelt ka ennast näitaks.
„Võtame selle diivani. See on nii äge! Raske ja räämas küll, aga me saame tast veel iluduse teha,” pakkus vanem mees ja nad hakkasid Tigukat kärusse tõstma.
Krants jälgis seda tegevust pahasel pilgul, mõõtes silmadega kärus olevat ruumi. Kas tema ikka mahub, kui nad selle jubeda juraka sinna vinnavad?
„Oeh, no oli see ikka raske!” ohkas noormees, kui diivan kärusse oli upitatud. „Vaata, vanaisa, seal on üks uhke peegel! Klaas on küll katki, aga see nikedrustega raam on nii ilus. Mis sa arvad, kas me saame selle ka korda teha?”
„Saame ikka! Küll me saame!” julgustas vana.
Nad tõstsid kärusse peegli, siis ka kollase kummuti ning jäid kahtlema kahe tooli, Roosi ja Krantsi vahel.
„Mõlemad ei mahu. Kas võtame selle roosa roosiga?” küsis vanaisa.
„Jaa, võtame,” nõustus pojapoeg ja tundus, et nii lähebki, aga ...
„Ei, ei ,ei!” röökis Krants „Te ei tohi mind maha jätta! Tehke ruumi! Te peate mulle ruumi tegema! Lükake see paksmagu maha!”
Kõik said aru, keda Krants selle solvava nimetusega silmas pidas, aga Tigukat maha lükata ei mõelnud küll keegi. Ehkki neil oli tugitoolist kahju. Ainult Tigukas ise niheles kuidagi kahtlaselt. „Ma olen ju tõesti nii suur, et võtan kohe mitme eest ruumi,” mõtles ta ja nihutas end vaikselt, sentimeeter sentimeetri haaval aina rohkem käru lahtise ääre poole.
„Appi! Hoidke kinni, ta kukub!” karjatas Roosi, püüdes Tigukat veel haardesse saada, aga oli juba hilja. Selsamal hetkel kukkuski tumepunane tigudiivan suure kolinaga üle käru ääre maha.
„Oh taevas!” ehmatas vana mees. „Seda ei jõua me küll uuesti üles kärusse vinnata. Näe, teised ka siin kõik pilla-palla laiali vajunud. Võtame hoopis selle tugitooli sealt.” Ütles ja haaras Krantsil turjast, tõstes ta kärusse teiste vahele.
Sõit uue elu poole läks lahti. Aga kärus valitses haudvaikus. Tumepunane tigudiivan oli kõigi suur sõber olnud. Ilma temata polnud isegi pääsemisel seda tõelise õnne maiku. Kärus oli lausa nii vaikne, et võis kuulda Roosi pisarate kukkumist kummuti kuklale. Plinks, plinks, plinks ...
Krantsil oli korraga imelikult halb tunne. Keegi ei vaadanud tema poolegi, aga ometi tundis ta endal teiste etteheitvaid pilke. „See ei ole minu süü! Ise ta niheles niimoodi, et kukkus maha!” püüdis ta mõttes oma tunnet maha salata. Aga tunne ei kadunud kuhugi.
Tumepunane tigudiivan
Tumepunane tigudiivan vaatas kaugenevat autot, kuni see silmist kadus. Harjumatult vaikne ja tühi oli kõik ümberringi. Endalegi ootamatult avastas ta end lahinal nutmas. Ei saanudki kohe aru, oli see kurbus või rõõm, mis ta pisarad vallandas. Vist natuke mõlemat. Endast oli kahju, aga sõpradele mõeldes tundis ta suurt rõõmu. Kujutas ette, millistes kodudes nad elama hakkavad ja kui ilusaks nad jälle saavad.
Tigudiivan nägi vaimusilmas, kuidas kollane kohmakas kummut värvitakse helesiniseks, tema töntsakad jalad vahetatakse pikkade saledate vastu, mustad puust punnsilm-nupud asendatakse kaunite klaasist nupukestega. Kui rõõmus ja uhke ta võiks sedasi olla! Tigukas naeratas oma mõtete peale. Need tegid tal tuju heaks. Niiviisi kujundas ta mõtteis kõikide sõprade välimused omatahtsi ümber. Ainult Roosi sai tema silmis tagasi endise ilu. Ja Krantsile mõtles ta selga täiesti sobimatu narrikostüümi, naerdes oma nalja üle nii, et kõht kõveras. „See on sulle sinu ninakuse eest,” mõtles ta, ent sugugi mitte parastavalt. Ta ei parastanud kunagi, aga lõõpis alailma, viskas pidevalt nalja nii iseenda kui sõprade üle ja kõigil oli ilmatu lõbus. Naer aitas neil rasket aega üle elada.
Õhtu hiilis lähemale. Päike puges metsa varju ja pimedus laotas end üle prügimäe nagu udusuletekk. Tigukas sättis end magama. Sulges silmad ja kujutles nüüd ka ennast uude kodusse, uutesse riietesse. Võib-olla tema seljas oleks ka roosiline kleit ilus?
Ta teadis, et unistustel ja headel soovidel on kombeks täituda. Vahel teevad need küll väga pikki ja uskumatuid keerdkäike, enne kui sinuni jõuavad. Võib-olla seepärast, et õpiksid kannatlikkust? Ei tea.
Tigukas igatahes oli kannatlik. Järgmisel hommikul, niipea kui päikene idakaarest piiluma hakkas, otsustas ta teha midagi sellist, mida varem polnud teinud. Et aeg oodates liiga pikk ei tunduks ja kurvad mõtted ligi ei tikuks, oleks paslik laulda, arvas ta. Varem ei julgenud ta seda teha, pidades end ebamusikaalseks. Aga et laul teeb meele rõõmsaks, oli nüüd just õige aeg proovida, ja ta lõi laulu lahti. No tõesti, see oli hale! Ent Tigukas ei heitnud meelt. Ta laulis ikka. Teisel korral oligi natuke parem. Kolmandal katsel hakkas Tiguka hääl juba kõlama ja peagi kaikus tema laul kaugele üle prügiküla, üle metsatuka, üle maanteede, üle majade.
Õnnelik päev
Aeg kulges omasoodu ja Tigukas elas prügimäel oma pisut üksildast, ent rahulikku elu. Kuni saabus üks väga palav suvepäev. Tigudiivan oli just päevaunne suigatanud, kui korraga tundis puudutust oma seljal. „Mis see oli?” ehmus ta ärkvele. Üks mees käis ümber tema, vaatas siit-sealt ja silitas ta määrdunud punast sametkleiti. Midagi tuttavlikku oli selles puudutuses ja selles näos. Habe tundus küll võõras, aga need silmad! Tigukas tundis ära need ilusad helesinised silmad, mis teda kunagi Kadrioru maja pööningul pikalt vaadanud olid.
„See oled ju sina, minu tumepunane tigudiivan!” tunnistas ka mees nüüd ja kartmata oma heledaid suveriideid ära määrida, istus talle sülle. „Ma teen su jälle korda!” lubas ta, paitades kulunud sametit Tiguka seljal. „Sama ilusaks või veel ilusamaks kui tookord ega müü sind enam kellelegi. Jääd minu koju aukohale!”
Tigudiivan punastas end taas tulipunaseks ja oli väga õnnelik.
Lubadus
Roosi elas nüüd juba mõnda aega õnnelikuna oma uues kodus. Tal oli jälle neli graatsilist jalga ja uus puhas kleit, millel ilutses suur roosa roos.
Ühel tähisel ööl aknast välja vaadates nägi ta taevas tumepunaselt helendavat tähte. Tundus, nagu tantsiks täht suurest rõõmust, püüdes sellega mingit märku anda. Roosi mõistis ja naeratas: „Aitäh, Tigukas! Ma teadsin, et sa pead oma sõna! Ja ma näen, et sul läheb hästi!” Roosile tundus, et ta tõuseb suurest õnnest lausa lendu. Tõusiski ja tantsis koos tumepunase tähega hommikuni.
Krants
Uues kenas kodus elas ka tugitool, keda seal mitte keegi enam Krantsiks ei hüüdnud. Kummaline, aga ta tundis sellest isegi pisut puudust. Ta istus avatud akna all ja vahtis öötaevast. Soe sügistuul lennutas valgeid kardinaid ja üks tumepunane täht pilgutas talle nende vahelt kavalalt silma. Tugitoolile meenus äkki see hommik, mil ta prügimäelt pääses. Ja meenus Tigukas. „Palun andeks, Tigukas! Palun anna mulle andeks!” hüüdis ta mõttes taeva poole, nutt kurku kraapimas. „Ma soovin, et sul oleks kõik jälle hästi!”
Tumepunane täht säras, justkui oleks öelnud: „Kõik on hästi, Krants! Väga hästi! Ära muretse!”
LÕPP