Ükskord Uulus

Üks kauge kaunis väljasõit mul meeles
koos perega kord kuskil Uulus
me pöörasime metsateele
ja järsku pimedaks kõik muutus
sest nõnda kõrged olid puud
ma mäletan see oli kuusemets
ja mäletan ka muud
soe siidjas udu heljus üle meist
ma olin juba kaksteist

Tol õhtul nägin järvel aerupaati
üht poissi ka kes korraks kaldal käis
jäin järvevirvet vaatama siis ehast saati
hing suurt ja tundmatut sai äkki täis