Tädi Maali

Maali oli 11aastane punapäine tüdruk, kelle juuksed olid nii krussis, et neid oli raske taltsutada. Seepärast lõikas ema neid alati hästi lühikeseks ja kinnitas tuka juukselõksuga pealaele, et see otsaette ei tikuks. Maali arvates oli see soeng jube, ema arvates väga ilus. Arvamused ilust ja elust läksid neil sageli lahku. Näiteks Maalile tundus, et ema muretseb tema pärast liiga palju. Ei oleks ju vaja teda iga päev kooli saata ja pärast tunde jälle vastu tulla, aga ema kartis, et väike Maali võib üksi kõndides auto alla jääda või juhtub midagi muud hirmsat ja oli alati kooliteel tema kõrval.

Nutitelefone tol ajal ei olnud, aga muidu oli koolis nagu ikka. Paljudele lastele koolis meeldis, paraku oli ka neid, kes tundsid kooli ees hirmu. Maalil oli koolihirm. Ta ei osanud olla selline nagu teised tüdrukud, kes aina sädistasid ja kihistasid naerda. See naer ei olnud ehtne, see oli tobe, ometi oleks Maali tahtnud nendega sarnaneda. Kõige ilusam tüdruk oli Christine. Tal olid pikad blondid juuksed ja alati midagi säravat seljas. Tema naeris alati ka kõige valjemini. Kui Christine nimi oleks Maali, siis Christinet ei kutsuks mitte keegi tädi Maaliks, nii nagu Maalit kutsuti. Teisi imetledes üritas Maali ise nähtamatu olla. Mõni siiski nägi teda ja viskas üle õla pilkava repliigi: "Noh, tädi Maali, mis sa siin nurgas konutad?" Ühel suurel vahetunnil ületas aga kius kõik piirid. Keegi vist ei tea enam, millest see alguse sai. Kuna seda nõiajahti juhtis kõigi lemmik Christine, ei tulnud ka ühelegi tema järgijatest pähe mõtet, mis vähegi mõtte mõõtu välja annaks. Maali aeti varjulisse koridorinurka koolitädi toaukse juures, kus ta seisis kui hirmunud loom keset klähvivat karja. Keegi laksas Maalile lahtise käega vastu põske, keegi tõstis juba rusika, kui korraga nähvas märg põrandalapp mööda kiusajate sääri. Tüdrukud hüppasid kiljudes eemale. „Nii ei tohi!“ pahandas Elsa-tädi ja lükkas väriseva Maali oma tuppa varjule. Keetis talle seal kummeliteed, andis suure lusikatäie mett ja lohutas: "Pole viga, kõik saab korda, lapseke!“

Sellest päevast peale kartis Maali suurt vahetundi, mis tundus igavikupikkune ja pidas sõbraks seda imelikku Elsa-tädit, kes elas koolimajas pisikeses köök-toas. Elsa oli koolis majahoidja-koristaja ehk lihtsalt koolitädi. Küllap ühendas neid tõrjutus, sest Elsa-tädi oli ka koolilaste naerualune. Ta oli lihtsameelne ja imeliku väljanägemisega naine. Tema nägu punetas kui pohl ja kollakad hambad olid liiga pikad, et suhu ära mahtuda. Ta kandis alati tumesinist töökitlit ja sahises susse lohistades mööda koridore, ämber ja hari kaasas. Sageli sörkisid ta sabas poisid, kes ajasid oma hambaid irevile ja püüdsid Elsa-tädit matkida. Elsa puhises siis vihast ning taandus oma pisikesse tuppa rahunema. Võib-olla tegi ta ka endale siis kummeliteed meega ja lausus: "Pole viga, kõik saab korda!". Ja küllap saabki, kui nii usud.

Maalil oli oma viis, kuidas kõik korda saada. Ta laulis kodus pidevalt, sest lauldes unustas ta kõik halva. Et see oleks mingi eriline anne, selle peale ta ei tulnud. Aga lauluõpetaja oli Maali annet märganud ja soovitas tal lauluvõistlusel osaleda. "Ma aitan sul laule valida ja selgeks õppida. Maali, sa pead kindlasti osalema! Sa oled väga andekas! Aga sa pead julgem olema ja endasse uskuma! Siis sa lendad kõrgele!" julgustas õpetaja.

Sel päeval jooksis Maali kui tuul pärast kooli emale sülle: "Ema, ema, sa ei tea, mis juhtus! Ma lähen lauluvõistlusele! Telekasse! Õpetaja ütles, et ma olen andekas!" Ema rõõmustas Maaliga koos ja hakkas kohe ruttu muretsema, kuidas tasane Maali, kes teistega ei seltsi, seal hakkama saab. Maali ise ei muretsenud üldse, ta oli põnevil. Kui tuli aeg kaamerate ette astuda, siis võttis rambipalavik tal küll põlved nii nõrgaks, et ta komistades lavale kukkus. Kõlasid esimesed helid ja juba ta seisis kindlalt jalul, laulis ega märganud midagi enese ümber. Laulu lõppedes tekkis selline vaikus nagu kuulajad oleksid kivikujuks tardunud. Ja siis algas meeletu aplaus. Temast sai lauluvõistluse võitja! Kooli poolt oli välja pandud auhind – sõit Legolandi. Kaasa võis kutsuda ka ühe sõbra oma koolist.

Maalil oli tunne, et see ei ole päriselu, mida ta parasjagu elab, vaid ilus uni, mis kestab edasi ka ärkvel olles. Koolis Maali märkas, et lapsed, kes teda tädi Maaliks olid kutsunud, naeratasid talle. Vahetundide ajal ei õnnestunud tal enam nähtamatuna seina ääres seista. Klassiõed sebisid kogu aeg ta ümber. Isegi Christine oli nii sõbralik. Tundus, et kõik tüdrukud tahaksid nüüd ise Maalid olla. Maali läks vahel Elsa-tädi juurde, et rääkida, mis toimub, mida ta tunneb ja kuidas kõik on nii imelik, et ei saagi enam aru. Elsa-tädi oskas kuulata, sellest piisas. Ütles küll, et ega tema ka ei mõista, ta pole kuskil käinud ega midagi näinud, aga eks inimesed ole ikka ühtemoodi igal pool. Headel aegadel on kõik sõbrad, rasketel mõni üksik.

Kooliaasta lõpu aktusel täitis saali lillede lõhn ja rõõmus elevus. Direktor kiitis ning tänas Maalit, kes oli oma koolile ja lauluõpetajale au toonud. "Mul on suur rõõm sulle meie kooli poolt preemia üle anda," ütles direktor ulatades Maalile suure ümbriku. "Ütle nüüd, kes on see õnnelik sõber meie koolist, kelle sa endaga kaasa kutsud?" Klassiõed esireas nihelesid, vahetasid üksteiega põnevusest põlevaid pilke ja ootasid südame põksudes, kelle ta valib. Maali nägi enda ees saalitäit ootusärevaid nägusid. Korraga silmas ta saali tagaseinas oleva ukse juures sinist kitlit. "Elsa-tädi," vastas ta rõõmsalt.