"Tere hommikust, tulen tammikust, toon sulle sooja sepikut!" hõikas Aadu juba ukselävelt, meelas naeratus suunurgas. Ta tundis end selles vanakraamipoes oma inimesena ja uskus end olevat seal oodatud. Päeva, mil Aadut poleks poes nähtud, müüjad ei mäleta. Enamasti oli ta juba enne avamist ukse taga lehvitamas. "Issand jumal, juba see vastik vanamees passib seal ukse taga," ohkas Pille ja naeratas vastikule vanamehele. "Ma ei jaksa enam talle naeratada ja sõbralik olla," mõtles ta ja kuulas jälle tundide viisi Aadu nalju, mis ei olnud absoluutselt naljakad ning naeris kenasti kaasa.
"Sa vaata pisike, mis vahva asja ma su poest leidsin!" rõõmustas Aadu näperdades üht mõttetut nipsasja. "Selle ma ostaksin küll... Tea, kas natu allahindlust ka saab? Ma sul ju kuldklient või nii," noolis Aadu ja tegi silma. "Wäk, mis kuldklient! Alailma ostab mingi 50-sendise jõleduse ja tingib hinda alla!" mõtles pisikeseks kutsutud suure kondi ja ümarate vormidega Pille, surus maha pealetükkivat okset ja naeratas: "No eks ikka. Teeme siis 10 prossa alla."
Kui Aadu naine Maimu veel elas, siis polnud mingitel vidinatel nende Mustamäe korteris kohta. Riiulitel polnud isegi tolmukübemel kohta, kus saaks rahulikult puhata, rääkimata siis mingist kujukesest. Ükskord oli Aadu turu pealt väikese valge kivist inglikese ostnud ja kapi peale sättinud. Tal olid sellega omad mälestused. Aga see kadus sealt prügikasti kiiremini kui nohu ninast. Kolmkümmend aastat oli nende kodus kõik nööri mööda korda seatud, igal asjal oma kindel koht. Maimu pudinaid ei sallinud ja asju oli neil üldse väga vähe, riiulid suht tühjad. Paraku tühjale kohale tuleb alati midagi ja nende kodus täitis kõik tühjad kohad Maimu lõputu sõnamulin. Maimu rääkis tohutult palju ja pausideta, justkui ühe hingetõmbega terve päev otsa, nii et see jäigi saladusks, millal ta hingas. Kas tõesti ainult öösel. Võib-olla ta seepärast nii varakult surigi. Aga tema hääl kajas veel tubli aasta jagu Aadule igast toanurgast vastu. Kui see viimaks vaibus, hakkas Aadu seda tühjust omakorda asjadega täitma. See oli omamoodi lohutus ja selles oli ka paras annus parastavat rõõmu. Näh, nüüd saan ometi teha nii nagu ma ise tahan, ostan kasvõi terve kapitäie ingleid ja sa ei saa neid ära vista!
Nüüd juba kakskümmend kaks aastat oli Aadu üksi elanud. Igal hommikul keetis ta omale suure kruusitäie kohvi, segas sisse kolm lusikatäit suhkrut, kallas piima peale, nii et ikka oleks, nosis ära neli moosisaia ja valmistus siis poodi minema. See oli tema päeva pärl. Peaaegu alati ostis ta sealt ka mõne mõttetu asja, mille üle siirast rõõmu tunda. Mingit omamoodi kõditavat rõõmu tekitas ka see, kui leti taga seisis poemüüja Pille.
Aadu elus oli kindel rütm. Pisut nagu rikkiläinud plaat. Kõik kordus järelejätmatult aina ühtemoodi. Igal pensionipäeval sai ta oma semudega kokku. Kui ilm vähegi lubas, istuti pargis, aeti juttu ja rüübati põuepudelist miskit lõbusat. Aadu kanget kraami ei kannatanud, talle piisast paarist õllest, et keel pudrupehmeks saada. Aga sellest ei olnud lugu, sõbrad said aru ikka, mis ta rääkis. Elasid kaasa ja muhelesid naerda. Eks neil endil olid ka keeled pisut sõlmes ja jutud olid ju teada, paarkümmend aastat ikka samad. Nad said teisest aru ka siis, kui too ainult mõmises. Enamasti nad mõmisesidki ja meenutasid vanu aegu. Aga Aadu vaatas, erinevalt oma kaaslastest, ka tuleviku suunas. "Ma varsti avan oma pudupoe," kiitles ta "Oi sõbrad, te veel näete! Mul on juba terve antiigiladu kodus. Vaja veel vaid see õige koht poe jaoks leida. Hea koht peab olema, muidu head äri ei tee". Seda olid mehed kuulnud kakskümmend kaks aastat. "Aadu kurat, miks sa meid kunagi oma koju ei kutsu? Kus sa elad üldse? Kus sul see kuradima antiigiladu on? Näe, Jaagu juures istume iga kord, kui ilm sant on või minu pool. A sina ainult räägid kõikse aeg, kui vägeva poe sa ükspäe avad ja mis sul kõik valmis varutud on. Millal see paganama pood sul valmis saab?" pahandas Uno. "Ära nüüd! Tark ei torma. Ega ma ei saa kohe esimest putkat poe jaoks ära osta. Väärt pood peab tulema mul. Varsti, varsti," lubas Aadu ja lonksas õllekest.
Aadu ei valetanud. Tal oligi selline unistus, olla pudupoodnik. Tahaks isegi Pillele silmad ette teha oma poega. Aadul oli elus mitu unistust olnud. Ükski polnud tõeks saanud. Aga ta ei olnud allaandja, unistas edasi. Nagu võiksid unistused kasvada justkui õunad puu otsas, mis ühel hetkel saavad valmis ja potsatavad sulle pähe, ilma et sa ise väikest sõrmegi nende valmimiseks liigutanud oleksid. Aadu küll liigutas end natuke, ta jalutas vahel linna ilusamates asumites ja vaatas maju. Vaatas kuhu sobiks tema pudupood sisse seada ja sõitis siis bussiga Mustamäele oma kahetoalisse tagasi. Kahekümne kahe aasta jooksul oli nii mõnigi maja, kuhu tema pudupood oleks sobinud, saanud endale uue näo ja sisu. Tema poe asemel oli sinna oma pesa teinud mõni kohvik või butiik. "Näh, kurjam küll, hiljaks jäin," kirus ta siis.
"No on täna ikka ilus hommik!" õhkas Aadu ühel varakevadisel esmaspäeval. Raadios laulis Nuude seitset valget kivist inglit. Helluse aeg tuli meelde, puges nii hullu moodi naha vahele, et valus hakkas. Teagi kohe, kas selle laulu pärast või selle ilusa tüdruku pärast, kellega nad kunagi ammu selle laulu saatel tantsisid... Vanakraamipoe Pille on natuke selle tüdruku moodi... Aadu pesi end. Ta ei teinud seda just sageli, aga täna justkui mingist härdusest oli kõik natuke teistmoodi. Imelik mõte sähvatas läbi pea ja Aadu naeris enese üle, aga mõte oli ilus. "Teen ära, mis ma ikka ainult unistan kogu aeg," ütles ta endale. Imetledes enese otsusekindlust tõmbas ta tuulejope selga, viskas soni pähe ja läks lillepoodi. Ostis ühe tulbi. Tulipunase. Naeratus libises üle Aadu näo.
"Vahi vanameest!" itsitas Valja ja kutsus Pillet vaatama seda tola punase tulbiga poe ukse taga. "Mai gaad, mis naeratus," kiljatas Pille, "hambad harali nagu katkised rehapulgad ja tuleb meelitama!"
Korraga muutus see naeratus mingiks inetuks grimassiks. Vanamees haaras rinnust ja vajus kössi.
"Mis nüüd? Egas ometi minek?" ehmus Aadu. Ilgelt valus oli rinnus. "Vara veel, mul kõik alles pooleli..."
Me leidsime ta taskust ID kaardi. Adolf Sommerman. Ei, me ei tunne teda, ei tea kas tal on kedagi või kus ta elab. Käis siin poes kogu aeg, muud ei tea...
Nõutava aja möödumisel muugiti lahti pärijateta korteri uks. Paks tolmulehk paiskus vastu. Kapid, lauad, riiulid ja isegi põrandad olid tihedalt täis kujukesi, valdavalt ingleid, suuri ja väikeseid, klaasist ja kivist. Köögilaual poolsöödud ja hallitanud moosisaia kõrval seisid reas seitse tumma iludust, seitse valget kivist inglit.