Kas sa söönud oled?
Ei.
No miks siis? Teen sulle midagi?
Mhmh.
Ei.
No miks siis? Teen sulle midagi?
Mhmh.
Taevas küll, ta ei saa külmakapi ust ka ise lahti tehtud! No võib-olla paotas pisut ja nentis, et seal sees ei ole midagi. Mina sellest eimidagist teen alati taldrikutäie midagi, mille nimi on "küll oli hea söök!" ja see nägu, mis mulle siis peaaegu puhtaks lakutud taldrikut tagasi ulatades vastu vaatab, on hetkeks avali. Silmis tänu ja armastus.
Kuidas sul täna koolis läks?
Normaalselt.
On kõik korras? Sa oled kuidagi murelik. Räägi, mis on?
Äh, midagi ei ole. Mine nüüd...
Normaalselt.
On kõik korras? Sa oled kuidagi murelik. Räägi, mis on?
Äh, midagi ei ole. Mine nüüd...
Poja toa uks sulgus nii suure hooga mu nina ees, et lõi viimase peaaegu lömmi. Ma täna ei jaksa enam seda ust lahti kangutada. Olen ilgelt väsinud. 12-tunnine tuim tööpäev on minust kõik, mis seal vähegi head oli, välja pigistanud. Isegi "tere" oli koju jõudes nii haledalt üle huulte libisenud, et sain selle eest poja käest pragada. Rõõm on minus viledaks kulunud, igapäevamuredest ära puretud, ei pääse enam mõjule. Isegi siis, kui on tõeline põhjus hõisata ja naerda jääb see mul kuidagi poolikuks, pinnapealseks. Homme proovin uuesti. Rõõmu leida. Ust avada.
Emps, kas süüa saab?
Ikka saab, kohe teen.
Ikka saab, kohe teen.
Mul puudub igasugune huvi kokakunsti vastu. Kui elaksin üksi, ei teeks vist midagi. Näksiksin seemneid. Võib-olla nooruses põetud buliimia hoiab mind alateadlikult keetmisest-küpsetamisest eemal. Mida vähem isuäratavat toitu käeulatuses, seda parem. Aga kui kuulen oma poja toast reibast hõiget: "Emps, kas süüa ka saab?" olen hoobilt köögis toimetamas ja seda tõelise innuga. Panen patta kõik oma oskused ja hulga armastust. Küllap see viimane mu roogasid nii hästi maitsestabki.
Kas sa tunned end halvasti?
Ei.
Koolis juhtus midagi? Mingi tüli või?
Ei.
Ma ju näen, et midagi on...
Ei ole midagi. Mine nüüd, mul on tegemist.
Ei.
Koolis juhtus midagi? Mingi tüli või?
Ei.
Ma ju näen, et midagi on...
Ei ole midagi. Mine nüüd, mul on tegemist.
Uks kinni. Kerin end oma tugitooli. Võtan raamatu, loen. Peale mitmeid lehekülje keeramisi avastan, et ei tea, mida lugesin. Olen oma pojale kõige kallim inimene maailmas. Ta ise on nii öelnud. Aga... no jah, eks on ju asju mida koolipoiss emale ei räägi. Või kas ma ise tema eas rääkisin oma muredest emale või isale? Ei. Nähvasin niisamuti: "Midagi ei ole, jäta mind rahule!" Kõik saad tagasi, mis kunagi oled teinud. Kõik! Tasub vaid veidi meenutada. See aitab mõista aga ei lohuta.
Kuidas sul kontserdil läks?
Enam-vähem.
No räägi...
Mis seal ikka. Ma nüüd harjutan natuke.
Enam-vähem.
No räägi...
Mis seal ikka. Ma nüüd harjutan natuke.
Uks kinni. Panen panni tulele, hakkan kartuleid ja sibulaid hakkima. Poissmehe kartul ja kuhi värsket salatit peale. See sobib alati. Toast kostab aina korduv nokturni fraas. Mind ei ole kunagi häirinud pilli harjutamised, isegi öisel ajal mitte. See on nagu lõputult korduv muusikaline mantra, mis täidab mind imelise sooja rahuga. Muusika on mu palsam, ravim. See on minu LSD, mis viib mind argipäevast ära niipea, kui esimesed helid ja rütmid läbi õhu värelevad. Ma olen unistaja, kes on osanud terve elu ainult unistada omamata selget nägemust kuhu need unistused peaksid mind välja viima. Udu olen. Ju seepärast olengi jõudnud sinna, kus olen - ei kuhugi. Aga mul on üks unistus veel ja see on täiesti selgepiiriline. Tahan järgmises elus saada muusikuks. Seekord ei õnnestunud, olin ludri ja annet ka kaasa ei antud. Ehk siis järgmine kord...
Isa, vaata ma olen siin pildi peal nii vanaema moodi. Kas ma muidu olen ka vanaema moodi? Milline ta oli? Räägi mulle temast, isa. Kas ta oli õnnelik naine? Millest ta unistas?
Mmm... ma ei teagi...