Kaidi avas silmad ja piilus teki serva alt akna poole, et näha, kas on juba nii valge, et võib üles tõusta. Nagu oleks. Ta lohistas end susside sahinal kööki ja heitis pilgu seinakellale. Pagan küll, kell on pool neli! Kaidi pani kohvivee keema ja klõpsas arvuti tööle. Ehk Marko on kirjutanud... Ei olnud. Ja nii igal hommikul.
Kooliajal oli nende kahe vahel väike säde olnud. Elu muusikakoolis oli mingil perioodil päris pöörane. Kaidi mäletas väga hästi ühte pidu, mille käigus see säde nii suureks ja kuumaks lahvatas, et kustus alles hommikul voodis. Või ei kustunudki, jäi paksu tuha alla hõõguma pikkadeks aastateks. Kaidile ei tulnud enam meeldegi mingi tšellopoiss Marko. Kuni selle kokkutulekuni...
"Tere, Kaidi! Kui tore sind jälle näha! Sa oled endiselt väga kaunis." Marko oli nii ootamatult Kaidi ette ilmunud ja teda tantsule viinud, et viimane ei jõudnud isegi punastama hakata. Peomelus kaotasid nad aga teineteist üsna ruttu silmist, ei jõutudki pikemalt vestelda. Mõneti isegi hea. Kaidi poleks tahtnud vastata küsimusele, kuidas sul nüüd läheb, millega tegeled. Kuidas öelda kuulsale tšellistile, kes vallutab maailma suurimaid kontserdilavasid, et mina laon Rimi poes juustupakke riiulitele. Kaidi ei leidnud paremat tööd aga raha oli ju vaja, midagi pidi tegema. Oleks ta ometi natuke pingutanud ja edasi õppima läinud! Pianistiks ta ei oleks saanud, pinguta palju tahad, tal ei olnud seda annet ja ega ta pingutada ei viitsinud ka. Aga oleks ju võinud midagi muud õppida, muusikakriitikuks näiteks või hoopis midagi, mis ei olegi muusikaga seotud. Ülikooli oleks pidanud ikkagi minema, et esinduslikumat positsiooni ühiskonnas omada. Nüüd vist on juba hilja. Ehkki, paljud õpivad ka üle neljakümnesena, miks tema ei võiks.
Sellest kokkutulekust alates ei saanud Kaidi enam Markot peast välja. Tema kõrvus helises lõpmatuseni see lause: "Tere, Kaidi! Kui tore sind jälle näha! Sa oled endiselt väga kaunis" ja vaimusilmas nägi ta Marko vesihalle silmi, mis olid teda imetlusega vaadanud. See ju tähendab, et ma meeldin talle ikka veel ja midagi võiks meie vahel olla. Peab guugeldama, ega ta ometi abielus ole. Ehk on lahutatud. 45-selt on mõned juba mitu korda lahutanud. Kaidi ise polnud kordagi ei abielus ega isegi mitte kooselus olnud. Kõik imestasid, et miks. Ise nii ilus naine. Ega ma ei saa ju igale suvalisele tüübile ka naiseks minna, tavatses Kaidi seepeale vastata. Neid suvalisi tüüpe oli ta ümber keerelnud küll ja küll aga seda õiget ei olnud veel tulnud. Kaidi arvas nüüd, et see õige ongi Marko. Kõik märgid näisid seda kinnitavat. Aga kindluse mõttes tasub ikka üle kontrollida, kas sisetunne on õige, arvas Kaidi ja läks kaardimoori jutule. Paljud tema sõbrannad olid selle naise juures käinud ja rääkisid imelugusid, kuidas too kõike teab, nii minevikust kui tulevikust. Oskab kõik taro kaartide pealt välja lugeda. Nii meeletut hirmu- ja lootusesegust värinat polnud Kaidi varem tundnudki kui seal kaardilaua taga istudes. Kohe selgub ju tõde tema tuleviku kohta. Ta ootas hinge värinal, kas ennustaja näeb kaartidel seda sama õnnelikku suhet, mida tema ise on oma vaimusilmas valmis kujundanud. Hirm oli. Mis siis saab, kui tema lootused kukuvad kokku nagu kaardimaja? Kaidi jälgis pingeliselt iga lauale asetatavat kaarti, üritas ette ära arvata mida üks või teine pilt seal võiks tähendada. Ta piilus kordamööda laualolevaid kaarte ja kaardimoori kortsulist nägu, mis aga ei reetnud kõige vähematki. Viimaks tõmbas vana naine kaardipakist jõleda sarvilise saatana pildiga kaardi, kus oli veel kaks alasti inimest, mees ja naine ahelaidpidi kokku köidetud. Kaidi kangestus. Erutus oli sedavõrd suur, et ta ei suutnud kõike oma mällu talletada, mida see mutt siis rääkis aga seda ta ütles ju selge sõnaga, et tuleb üks mees, kelle peale sa oled mõelnud ja see mees saab sinu elus olulist rolli mängima. Tähendab, Markost saab minu kaaslane, võib-olla isegi elukaaslane, võttis Kaidi selle ennustuse lühidalt kokku. See andis talle kindlustunde ja julguse facebookist Marko üles otsida ning talle sõbrakutse saata. Et Marko selle kutse kohe vastu võttis ja vahel ka kirjutas paar rida, oli selge märk selle kohta, et midagi susiseb. Aga see susin jäi aina vaiksemaks... Kaidi ei saanud lahti sellest tundest, et ta oli midagi tobedat öelnud või teinud. Marko ju märkas teda varem, oli mõnikord nii ilusti kirjutanud. Miks siis enam mitte? Vahel meenus Kaidile mõni tema enese kiri, kus ta oli püüdnud end eriti vaimukalt väljendada või oma teadmistega hiilata. Kuumahoog tulvas üle Kaidi keha kui ta sellele mõtles. Miks ma pidin niimoodi kirjutama. Kustutada ka ei saa enam neid vanu asju. Kaidi langes ahastusse. Ta oli omaenese silmis nii nõme ja naeruväärne ning kartis, et Marko silmis ka. See oli piin. Nendest tunnetest oli vaja lahti saada. Kaidile meenusid paljunähtud reklaamid kursustest, kus õpetatakse oma emotsioone vabastama ja elu segavate tunnetega toime tulema. See pidavat olema imelihtne. Miks ta sellele küll varem ei mõelnud. Ta otsustas kulutada oma järgmise kuu palga eneseabiõpingutele ja saada vabaks. Kahe pika kursusepäeva jooksul omandas Kaidi oskuse sügavalt sisse ja välja hingata. Selle oskuse võttis ta oma igapäevaellu kaasa. Aga... Kaidi tegi ju kõik õigesti, nii nagu õpetati. Ta istus igal hommikul vaikselt vaiba peal, koondas oma mõtted Markole ja hingas ta puhisedes välja mõeldes sinna juurde: "Ma luban sul ära minna!" Aga Marko ei läinud ära. Vastupidi. Mida rohkem Kaidi oma mõtteid igahommikuse emotsioonide väljahingamise ajal temale koondas, seda rohkem need mõtted Kaidi peas keerlesid. Võib-olla oleks tasunud selle rahaga hoopis soojale maale sõita natukeseks ajaks. Siis oleksin Marko kuumale liivale maha unustanud ja rõõmsa ning vabana tagasi tulnud, mõtles ta. Aga "oleksid" ei aita kunagi.
Kooli kokkutulekuid peeti iga 10 aasta tagant. Seekord oli Kaidi juba varakult enne seda tähtsat päeva pabinas. Ei tea, kas ta jõuab selleks ajaks mõned kilod alla võtta. Peaks proovima. Mingi keto dieet olla hea, kiire ja mõjus. Viimasest kohtumisest on palju aega möödas ja palju kilosid juures. Kaidi tegi hoolsalt ettevalmistusi Markoga kohtumiseks. Kunstripsmed tuleb panna ja pikad värvilised geelküüned ja kindlasti ka uus must kleit osta. Eelmine ei lähe enam selga. Must teeb saledamaks ja on klassikaliselt kaunis. Aga mida öelda, kui ta küsib, millega ma nüüd tegelen, palju mul lapsi on ja muud sellist jama, mida alati küsitakse. Minu positsioon ei ole nende aastatega sugugi paranenud. Olen lastetu vanatüdruk, töötan päeval toidupoes ja piiksutan õhtuti Estonia kontserdisaalis piletikoode. Ütlen siis, et olen vaba naine ja tegelen igasuguste meelepäraste asjadega, sest mul on vabadus teha, mida parasjagu tahan. Ja naeran seejuures kelmikalt.
Kokkutulekule oli tõesti palju rahvast kokku tulnud. Oleks lausa ime sellises massis kedagi üles ei leida. Kaidi vältis pikemaid vestluseid endiste kaaslastega, need ei huvitanud teda mitte üks põrm. Tema silmad rändasid paaniliselt üle kõikide peade otsides seda ühte ja ainust - Markot. Sumin koolimaja koridorides ja söögisaalis oli muutunud kõrvulukustavaks müraks. Kaidi seisis keset seda rõõmsat lärmi ja oli peaaegu lootust kaotamas, kui korraga nägi koogitaldrikuga laua ääres seisvat Markot. Kaidi tõmbas kõhu nii tugevasti selgroo vastu kui suutis, et kõhnem näida aga natuke õhku ikka rääkimiseks ka jääks: "Marko, tere! Sina ka siin!" teeskles ta üllatust. "No, muidugi. Ma ju ka siin koolis käinud", naeris Marko valgete hammaste välkudes ja Kaidi tabas kohe ära, kui lollakas oli tema tervitus olnud. Imelik vaikus tekkis nende kahe vahele keset seda tohutut lärmi. Neil ei olnud nagu midagi teineteisele öelda. Kaidi oli kohmetu. Marko vaatas teda pika pilguga, naeratas siis poole suuga ja patsutas Kaidit õlale nagu patsutaks oma koera. "Tore oli sind jälle näha" ütles ja läks.
Mis see siis nüüd oli... Kaidi jaoks oli pidu läbi. Ta haaras gardeoobist oma mantli ja sukeldus pimedasse märga sügisesse. Kuidas ta koju jõudis, ei mäleta. Üks hetk oli ta juba oma vannitoas peegli ees, et meik maha võtta. Appi! Lõua otsas vahtis pikk must habemekarv nagu jõhv. Kuidas ta ei olnud seda märganud enne peole minekut nina puuderdades! See oleks tulnud pintsettidega välja kiskuda! Sellepärast Marko vaataski teda nii imelikult!
Kaidi viskus voodisse ja tõmbas teki üle pea. Hommikul valgeks ei läinudki.