Sovhoosi suurele jaanitulele Laagri alevikus läksin mina koos isa ja emaga. Olin neliteist ja mul oli memmekas tunne. Mu lühinägelik pilk eksles hämaruses, otsides teda. Suveõhtu lõhnas meelalt. Kellegi transistorraadiost kostus viimase peale valjuks keeratud muusikat, naerdi häälekalt ja viinaselt. Keegi jalutas niisama, keegi vahtis ainiti lõkketuld, võib-olla keegi otsis oma sõnajalaõit. Mina otsisin oma.
Aahh, seal nad olidki... lõbus seltskond õllepudelitega, poisid ja tüdrukud, vabad ja hoolimatud. Olin kuulnud, et Kallel on tüdruk, kellega ta lausa nii... Appikene! Minus oli midagi kadeduse sarnast. See tüdruk oli ju ka seal. Mu tunne polnud sugugi kuri ja haiget tegev armukadedus, pigem ihalus pahelisuse järgi, soov olla tema moodi "paha tüdruk" vastupidiselt sellele kes ma olin. Üheaegselt hirmutav ja ahvatlev oli see vabadusehõnguline tundmatu maailm.
Siis korraga oli Kalle hoopis minu kõrval! Suu kõrvuni naerul, helesinised silmad säramas. Ja mina värisesin kui haavaleht, lõug lõdises hammaste plaginani. Suutsin ma üldse mõne sõna öelda? Tunne mu sees oli nii hoomamatult suur, uus ja võõras, et ma ei osanud sellega olla. Mu käsi kadus märkamatult tema pisut higisesse pihku. Me eemaldusime teistest ja jalutasime, jalutasime, jalutasime. Aeg kaotas mõõtme.
Oli juba sügavpime öötund, kui kuulsin läbi oma valju südamepekslemise isa häält, mis andis ajale tagasi tema mõõdud ja piirid. "Aeg on koju minna!". Küllap nad olid mind juba kaua otsinud. Kuuletusin.
Siis korraga oli Kalle hoopis minu kõrval! Suu kõrvuni naerul, helesinised silmad säramas. Ja mina värisesin kui haavaleht, lõug lõdises hammaste plaginani. Suutsin ma üldse mõne sõna öelda? Tunne mu sees oli nii hoomamatult suur, uus ja võõras, et ma ei osanud sellega olla. Mu käsi kadus märkamatult tema pisut higisesse pihku. Me eemaldusime teistest ja jalutasime, jalutasime, jalutasime. Aeg kaotas mõõtme.
Oli juba sügavpime öötund, kui kuulsin läbi oma valju südamepekslemise isa häält, mis andis ajale tagasi tema mõõdud ja piirid. "Aeg on koju minna!". Küllap nad olid mind juba kaua otsinud. Kuuletusin.
"See Kalle - ta on üks igavene pätt ja joodikute perest." Isa oli uurinud tagamaid. "Temaga sa enam ei suhtle!"
Sõnajalaõis kukkus mul käest. Täius on üürike...
Sellest on möödas rohkem kui viiskümmend aastat. Jalutan vahel Laagris. Kalle on seal alati kohal. Muretu hing, nagu teda kutsuti, hõljub mu pea kohal, nägu laial kelmikal naerul ja sosistab mulle kõrva: "Vaata, armas, siin ma elasin..."