Ilus on see, mida enam ei ole. Kui see oli, siis ei märganud.
Ilus on see, keda enam ei ole. Kui ta veel oli, siis nagu ei märganud.

Miks nii? Miks kaugete aegade taevas oli sinisem ja rohi rohelisem? Miks põrgulisest saab pühak, kui ta sureb? Miks kellegi loodud teosed muutuvad läbi autori surma otskohe palju suuremaks? See oleks nagu inimestesse sisse kodeeritud, et ihaldatav on see, mida (enam) ei ole.

Olen absoluutselt ebaoriginaalne tehes ettepaneku märgata seda, mis just parasjagu meie elus head ja ilusat on ja kes meie kõrval on. Ja pigem puhuda ka pisike hea suuremaks, kui et kõndida mööda. Ela oma elu ilusaks, kõrvalsaadusena on teistel ka parem.

Mis ajendas mind just täna jälle neid vanu käibetõdesid (ela hetkes ja ole tänulik selle eest, mis sul on) meelde tuletama? Eks ikka meedia. Kontrast järelhüütavate ülistuslaulude ja selle vahel, kuidas too inimene kirjutati kaabakaks tema eluajal, oli korraga nii suur ja piinlik.
Ma loodan, et teise ilma läinud inimese vaim on tõesti veel mõnda aega siinsamas elavate maailmas ringi tuiamas, et ta saaks kuulda, näha ja lugeda kõike seda, mida temast pärast surma räägitakse. Siis saaks rõõmuga ära minna. Järelhüüded kompenseeriksid kõik elu ajal saadud sajatused.

Ei midagi uut ses mõttekillus, lihtsalt heietasin...